Narva-Jõesuu SOS Lasteküla kasvataja Irina ja tema erilised lapsed

Narva-Jõesuu SOS Lasteküla kasvataja Irina ja tema erilised lapsed

Narva-Jõesuu SOS lasteküla esimene maja kohe peavärava juures on eriline – nii kõigi SOS lastekülade kui ka terve riigi plaanis, rääkimata elanike endi jaoks. Selles väikeses majas hoolitsevad kasvatajad Irina ja Oksana kaheksa raske puudega lapse eest. „Hoolitsema“ on siinkohal tegelikult liiga vähe ütlev sõna, sest nad jagavad lastele armastust, tähelepanu, mõistmist ning tuge.

Sel vihmasel päeval on tööl Irina. Kell on üks, seitse last on voodis lõunaund püüdmas, üks ootab oma kärus, millal hoidjatädi tuleb rohtu andma. Väike poiss oli äsja haige, ise ta seda ei tea, nagu sedagi, kes ta on, kus ja miks. Aga lahke hääl toob teinekord ta näole vaevumärgatava virvenduse. „Meie maja lapsed põevad kõike väga raskelt. Ja tavaliselt jäävad nad haigeks kõik korrga,“ ütleb Irina. Lõppenud talv oligi selle poolest raske. Neid öid, kui mures kasvataja jäi majja lapsi valvama, oli palju.

Irina on kui taeva kingitus

Miks me kirjutame kasvataja Irinast, mitte ema Irinast? Nimelt on see maja SOS lastekülade võrgustiku ainus erivajadustega laste maja ja seal kehtib natuke teine süsteem. Kui tavapäraselt elab ühes peremajas 5–6 last koos emaga, keda toetab isa või tädi, siis seal on lastega kaks kasvatajat ja abiline ehk hoidjatädi. Üks inimene on varuks, kui tuleb kedagi asendada.

Irina laste heaolu arvelt mööndusi ei tee – kõigepealt see ja alles siis väikese maja kodutööd. Ta jälgib laste iga meeleoluvirvendust ja liigutust. Ta teab täpselt, milleks üks või teine tema hoolealustest on võimeline, mida temas arendada, millist ravi ta vajab. Irina räägib, naerab, paitab pead, loeb raamatut, aitab mänguasja kätte saada, toob mängutuppa ja magama, vahetab mähkmeid ja söödab. Ning kõige selle kõrvalt võtab külastajat iga päev vastu puhas maja ja sätitud lapsed.

Tõusud ja mõõnad

Erivajadusega lastega töötas Irina ka Narva-Jõesuu lastekodus enne selle sulgemist. Siis võttis oma seltskonna ja kolis lastekülla. Ja on lõputult tänulik, et ühing selle riski julges võtta. Tänaseks on majarahvas oma elu üles ehitanud kaks aastat, iga päevaga hakkavad asjad sujuvamalt jooksma.

Praegu on Irina suurim mure seotud rehabilitatsiooniplaanidega. Riiklik süsteem näeb ette terve rea vajalikke teenuseid, kuid paraku on nii, et Ida-Virumaal pole võtta lastega tegelevaid spetsialiste. Kaugemale sõiduks ei pruugi lapsel tervist jaguda ning kohe kaasneb ka mure, keda täiskasvanutest kaasa saata ja kuidas?

„Alguses ei teadnud me, kust otsida ja tellida erimööblit, kuidas korraldada söögitegemine ja majapidamine. Palju pisiasju oli, mis oli vaja ära korraldada. Lisaks veel laste harjutamine uue kohaga,“ meenutab Irina. „Teised lõhnad, helid – see ei olnud lihtne. Nii me siis jalutasime iga päev uude majja ja viisime kotitäie asju ära. Ning mõtlesime, et kuidas me saame lastega hakkama, kui ühe suure ruumi asemel on nii palju väikeseid? Kuidas me lastel silma peal hoiame?“ Tänaseks on hirmud kadunud. Lasteküla maja ei erine oma väikeste magamistubade ja suure mängimise-söömise-niisama olemise toaga tavalisest kodust. Kasvatajad on paigutanud lastele turvalise olemise koha koos mänguasjadega sinnagi, kus endal tuleb aegajalt näiteks arvuti taga paberitööd teha – nii saab parajasti rohkem tähelepanu ja täiskasvanu seltskonda vajava lapse endaga kaasa võtta.

Päeval tegeleb üks täiskasvanu nelja lapsega, lisaks siis jooksvad majapidamistööd. Öösel on valves üks inimene, sel vaiksel ajal saab pesu pestud ja triigitud, nõud puhtaks ning hommikusöök valmis. Nõu ja jõuga on toeks lasteküla juhataja ja psühholoog.

Kahe aasta tagustest ümberkolijatest elab praegu majas seitse, ühe väikese poisi aeg siin ilmas sai ümber. Nüüd on seitsmikul uus vend.

„Kui ma vahepeal ei saaks päris üksi olla ja kui mu pere mind ei toeaks, oleks väga raske,“ ütleb Irina mu näoilme peale. Irinal on kaks poega, 9- ja 13-aastane ning ta on uhke, et on suutnud kasvatada pojad mitte kartma teistmoodi inimesi.

Iga laps on väärt parimat

Praegu on Irina suurim mure seotud rehabilitatsiooniplaanidega. Riiklik süsteem näeb ette terve rea vajalikke teenuseid, kuid paraku on nii, et Ida-Virumaal pole võtta lastega tegelevaid spetsialiste. Kaugemale sõiduks ei pruugi lapsel tervist jaguda ning kohe kaasneb ka mure, keda täiskasvanutest kaasa saata ja kuidas? Irina suur unistus on see, et tema värava-äärse maja lapsukesi ootaks suur ja korralik rehabilitatsioonikeskus siin samas üle tee. Siis saaksid lapsed massaaži, ravivõimlemist ja kõike muud, mida nad vajavad. Küll ükskord see kõik tuleb – üks samm korraga, teab 20 aastat lastega töötanud naine.

Aga varsti on suur kevad käes ning laste jalutuskäigud muutuvad taas pikemaks. Irina ütleb, et kõik pargirajad ja väljakud Narva-Jõesuus on neil üle vaadatud, rääkimata mererannast, mis peaaegu ukse ees – seal käiakse sageli. Kui veel laudtee, mida mööda kärusid veepiirile sõidutada, ka ometi saaks! Ja kurgid, suvikõrvitsad ning lilled on vaja maha külvata, viipab ta aia poole. Kes vähegi saab, aitab jõudumööda kaasa. „Loodus pole nende laste suhtes helde olnud, seda enam vajavad nad tähelepanu. Olgu neil vähemalt ilus lapsepõlv,“ ütleb Irina.

Mis oleks see helge, millega lugu lõpetada? Ehk pilt umbes 6-aastasest poisist, kes omakeeli seletades lõunaunest tuleb, külalise terele häbeliku naeratusega vastab ja imestades Irina pükstele osutab. „Jaa, ma vahetasin riideid, meil on külaline,“ vastab talle Irina. „Tule teeme sinu ka korda.“ Ja nii nad kahekesi lähevad, väike käsi suurema peos.

** Autor: Agne Narusk

Kui soovid toetada Narva-Jõesuu SOS Lasteküla puuetega lapsi, tule tee annetus SIIN või EE062200221001178590, SOS Lasteküla Eesti Ühing Palung Tähelepanu:

Palun, Pange selgitus : Narva Lapsed Projekt

Siis saame kontrollida palju raha oleme korjanud